I periood 1928-1933

Astraea Sibula mälestused



Püüe raamatukogu arengukava realiseerida

 

Oli 1928. aasta 28. jaanuari õhtu, kui seisin esmakordselt teisele korrusele viiva laia ja kõrge trepi ees, mis viis mind isa-ema saatel minu uude kodusse, mis jäi selleks 1951. aasta juuni lõpupäevadeni. See trepp, mis tundus mitte veel nelja-aastasele lapsele küllaltki hirmuäratavana, osutuski minu kõige eredamaks muljeks uuest kodust. Veel hiljemgi figureeris see trepp minu hirmuunenägudes.

Uus kodu asus Tallinna keskraamatukogu majas selleaegse aadressiga Vabaduse puiestee 4. Maja, mis oli algselt kuulunud Vene seltskondlikule koondisele, rekvireeriti I maailmasõja ajal linnavalitsuse otstarbeks, et sinna paigutada toitlustusvalitsus ja hoolekande osakond. Selle maja omandas Tallinna linnavalitsus pärast Vabadussõja lõppu. 1920. aasta novembris kolis siia oma senistest kitsaksjäänud ruumidest Nunne 2 ka Linna Maksuta Avalik Lugemistuba, et siin saada 1923. aasta määruse põhjal Tallinna Keskraamatukoguks.

Enne II maailmasõda oli Tallinna linna omanduses hulgaliselt hooneid, mille kuuluvust linnale tähistasid tagasihoidlikud kitsad sinist värvi plekksildid maja seinal, millel oli valgete tähtedega kirjas: linna maja. Tolleaegseks kombeks oli, et linnamajas tegutsevate asutuste juhatajatel oli samas majas ametikorter. Tingimata pidi majas elama ka majahoidja, tolleaegse nimetusega kojamees.

20. aastate algul valitses Tallinnas ruumipuudus nii asutuste kui ka korterite osas. Nii oli sunnitud meiegi siis veel kolmeliikmeline pere kolima Tallinnast Nõmmele, kuna pidime loobuma Tallinnas Kollasel tänaval asuvast korterist maja müügi tõttu majaomaniku võlgade katteks.

Kuigi raamatukogu oli saanud pärast Nunne tänavalt ärakolimist endale senisest avaramad ruumid, mis mahutasid kuni 120 lugejat, ei suudetud siiski kõiki soovijaid mahutada ning õhtuti tekkisid pikad järjekorrad. Kui 1921. aasta märtsis saadi kätte suure saali kõrval olev läänepoolne ruum, viidi sinna üle ajalehtede lugemine. 1922. aasta jaanuaris sai raamatukogu enda käsutusse II korrusel asuva saali, kuhu paigutati ajalehed ja endine ajalehtede ruum jäi raamatute lugejate kasutusse. Nüüd kadusid küll järjekorrad treppidelt, kuid raamatukogu vajas ruume raamatute l a e n u t a m i s e k s, k ä s i k o g u k s ja n o o r t e k o g u k s.

Olgugi, et 1923. aasta määrusega koos raamatukogu nimetamisega Tallinna Keskraamatukoguks anti raamatukogu käsutusse terve hoone, pidi raamatukogu maja jagama paljude “kaasüürilistega”. Nende lahkumise järel tehti hädavajalik remont, otstarbekusest tingituna paigutati ümber seni tegutsenud osakondi ja avati võimaluse korral uusigi.

1923. aastal oli suures saalis remont, mis kestis 17 päeva. Selle järel 18. novembril 1923. aastal algas raamatute kojulaenutamine, mis toimus enne lugemissaali avamist. Järgmisel aastal laenutati raamatuid aga ka pärast lugemissaali sulgemist.

1925. aasta 24. augustil avati suure saali läänepoolses tiivas KÄSIKOGU. Järgmise aasta sügisel kolis Keskraamatukogu hoone I korruselt välja Tallinna Ühine Haigekassa.

Sinna kolis nüüd Tallinna Linna Hoolekandeosakond. Sellest vabaks jäänud ruumidesse paigutati laenukogu.

1927. aasta oktoobris kolis raamatukogu ruumidest ära Pedagoogiline Muuseum, millega seoses sai võimalikuks suurem remont, mille käigus tehti III korrusele teenijate korterid, II korrusele korter juhataja jaoks. Kantselei koos juhataja kabinetiga viidi I korrusele. Nii oli saanud võimalikuks meie kolimine raamatukogus asuvasse ametikorterisse, mis sündis, nagu juba öeldud, 28. jaanuaril 1928. aastal sulailmaga sombusel talvepäeval, millal meie kodune vara Nõmmelt kahe hobusekoormaga linna toodi.

 

Raamatukogu lähiümbrus.
Vaade koduaknast.

Tallinn, kus asus minu uus kodu, (Nõmme ei olnud siis Tallinnaga liitunud, vaid oli iseseisva administratiivüksusena Nõmme linn, mistõttu oli võimalik Vabaduse puiestee olemasolu nii Tallinnas kui ka Nõmmel) oli 20. aastate lõpul elanike arvult tänapäevasest neli korda väiksem, maa-alalt ilmselt enamgi. Juba Liivalaia tänav kuulus agulisse. Linnatänavail prevaleeris hobutransport, millele lisandusid trammiliinid, autobussid ja vähesed taksod ning erasõidukid. Kaks trammiliini, nr. 1 ja nr. 2 olid elektrifitseeritud, kahel ülejäänud liinil sõitis mootortramm. Liin nr. 1 ühendas Vabaduse väljakut Kadrioruga, nr. 2 sama väljakut praeguste liinide nr. 2 ja nr. 4 Tartu maantee peatusega.

/—/

Trammiühendus oli olemas samuti mööda Pärnu maanteed Magdalena tänavani. Koplisse viiv trammiliin sai alguse Balti jaamast ja viis Kopli poolsaare lõppu.

/—/

Pimedal ajal valgustasid tänavaid gaasilaternad, mida igal õhtul süütasid pikkade keppidega varustatud mehed ja mida samad mehed ka hommikul kustutasid. Tänavad olid üldiselt puhtad. Tavaliselt hoolitses krundiesise tänava puhtuse eest kas majaomanik ise või samas majas elav kojamees (hilisema nimetusega majahoidja). Heakorraeeskirjad olid karmid ning mis veelgi tähtsam – nende täitmist kontrolliti pidevalt ja täitmata jätmisel trahviti.

Suvel pidi tänav olema pühitud ja kastetud kella kuueks hommikul. Tänava kastmiseks olid igal majal tänavaäärsel küljel veevõtukohad – toruotsad, kuhu kinnitati voolik ning kastmine võis alata. Talvel oli kõnniteedelt alati lumi roogitud ja kõnniteed liivatatud.

Hobutranspordi tõttu sõiduteelt lund ei koristatud, et võimaldada sõitmist regede ja saanidega. Kui aga sulailmade puhul oli näha, et tuleb taas vankrid tarvitusele võtta, siis koristati lumi koheselt. Tuleb märkida sedagi, et koristustöid tehti lihaste jõul, mingeid mehhanisme siis ei tarvitatud. Linnas sõitvad vähesed autod kasutasid libisemise vältimiseks ratastel kette, ka oli mootorsõidukite liikumiskiirus tänapäevaga võrreldes palju väiksem. Linnas sõitsid ka mõned taksod, meile lähim taksopeatus asus Jaani kiriku lähikonnas, lähim sõiduvoorimeeste (nn hobutaksode) seisukoht oli Vabaduse puiesteel Reaalkooli ees sõiduteel kohas, kus sõidutee on puiesteest tunduvalt madalam. Talvel olid need hobused varustatud kuljustega ning nad olid rakendatud saani ette. Oli väga meeleolukas vaadata lumistel tänavatel sõitvaid saane ning kuulata kuljuste helinat.

Väljavaade korteri akendest (eranditult kõik aknad avanesid Vabaduse puiestee poole) oli ka hoopis erinev tavapärasest. Puiestee osa oli nüüdsest hoopis laiem, sõidutee sellevõrra kitsam, ja kui ma ei eksi, oli kaetud kiviparketiga. Ka sel ajal valitses seal võrdlemisi elav liiklus. Mööda Vabaduse puiesteed liikusid turupäevadel kaks korda päevas turuliste vankrid, hommikul Estonia teatri poole (turg asus siis Estonia teatrihoone ja kontsertsaali taga), ning õhtul tuldud teed tagasi. Vankrite kolin kostis selgesti korterisse. Veel möödusid meist mitmed matuserongid, sest siis maeti enamasti kõik surnud kiriklikult ning Jaani ja Kaarli kirikusse pääsemiseks kasutati jällegi Vabaduse puiesteed. Surnute veoks kasutati hobuveokeid, milleks osutus baldahiinkatusega vanker, kus baldahiini all vankril asetses kirst. Vanker ja hobune olid kaetud kas musta või valge riidega, olenedes maetava vanusest.

/—/

Matuserong läbis tänavaid suursuguse aeglusega, tema möödumisel paljastasid meeskodanikud pea ja seisid paljapäi matuserongi möödumiseni. 1920. aastatel maeti Tallinnas surnud enamasti, kas siselinna või Rahumäe kalmistule, aga ka Koplis või Kalamajas asuvatele surnuaedadele. Teised praegu kasutusel olevad kalmistud võeti tarvitusele tunduvalt hiljem.

Mööda Vabaduse puiesteed liikus ka Toompeale siirduv lossi valvav vahisõdurite rühm, sageli uljate orkestrihelide saatel. Aga 1. detsembri öösel liikus põlevate tõrvikutega varustatud rongkäik mööda Vabaduse puiesteed. Selle demonstratsiooniga tähistati 1924. aasta 1. detsembri mässukatse õnnestunud likvideerimist. Nii et lastel oli, mida aknast välja vaadates näha võis. Et aga külmasaamise kartusel oli meile rangelt keelatud akna juures seista, siis ronisime, väiksem ja elavam ees, suurem ja kohmakam järel, üles voodi otstele istuma. Sealt kõrgelt avanes suurepärane vaade toimuvale.

/—/

Korteri akendest välja vaadates võis tänava vastasküljel näha punast Maapanga ning Eesti Panga vanemat hoonet. Seal, kus asub praegu Eesti Panga uuem hoone, hooneid minu mälestuse järgi ei olnud. Sakala 3 asuval krundil oli väike puuhoone kauni aia sügavuses. Praeguse Kentmanni tänava nurgal asuva parkla kohal oli ilus kahekorruseline puumaja.

Mõnda aega möödus just raamatukoguhoone ukse eest jalgrattatee, mis sai alguse Vabaduse puiestee 2 asuva Reaalkooli maja juurest, kulges üle Tütarlaste Kommertskooli ukse ees oleva künkakese, et siis jätkuda Kaarli puiesteel, hiljem Toompuiesteel. Kuhu ta siit edasi läks, ei tea, sest meie hiliskevadised ja varasügisesed jalutuskäigud viisid meid tavaliselt Schnelli tiigi juurde ja sealt jälle tagasi koju.

Üldse puudus mul, nagu ka hiljem minu õel, võimalus lastena maja lähedal hoovis mängida ja joosta. Keskraamatukogul oli 1920. aastatel maja Kommertskooli poolses osas päris korralik ilusate kastanipuudega hoov, kus ei puudunud roheline murugi. Kuid pääs sinna oli keeruline ja vaevaline. Kõige esmalt tuli minna sellest hirmutavast laiast trepist alla, siis pöörata paremal asuvasse trepikotta, pöörata uuesti paremale ja läbida pikk pime koridor, kuni sai väljuda praegugi alles oleva trepi kaudu. Vanematega koos sai selles hoovis siiski mõned korrad käidud.

Siis kunagi 30. aastatel võeti hoovist suurem osa puid maha ja ehitati minu isa protestidest hoolimata hoovi elektrialajaam. Nüüd minetas hoov laste jaoks igasuguse väärtuse, teda kasutati vaid soojal aastaajal pesu kuivatamiseks, kevadel talveriiete tuulutamiseks ja kloppimiseks.

/—/

Hoovis asus pooleldi maas sees olev prügikast, mille kaas oli alati suletud ja mida tühjendati regulaarselt. Vastava kastiga varustatud hobuveok aeti üsna prügikasti juurde ja prügikasti sisu tõsteti sinna. Mõnikord leidsid aga pooltühjas prügikastis ajutise kodu kodutud. Nii jutustas minu isa kord, et kui ta oli läinud prügiämbrit tühjendama, oli kastis viibiv sell ennast koomale tõmmanud ja isa lahkesti endale seltsi kutsunud. Raamatukogu esisel haljasalal kasvasid otse Reaalkooli aia poolses osas põõsad. Nende ümbruses askeldas sageli kahtlane seltskond. Seal joodi denaturaatpiiritust ja süstiti endale kahtlast kraami, ilmselt andis tunda turu lähedus. Selgituseks olgu öeldud, et denaturaatpiiritus, rahvakeeles “tinaturka” oli odavahinnaline majanduslikuks otstarbeks kasutatav piiritus. /—/

Raamatukogu kõrval oli nagu nüüdki kaks koolimaja. Vabaduse väljaku poolses otsas Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone, Estonia teatri lähedal Tallinna Poeglaste Reaalkooli hoone. Viimase hoovis oli igal talvel kooliõpilastele mõeldud liuväli, kus kaks korda nädalas mängis puhkpillimuusika. Et sellal õpetati enamikes pealinna koolides poeg- ja tütarlapsi eraldi, siis oli liuväljal võimalus kohtuda vastassoost õppuritega. Järgmisel päeval pakkus tüdrukutele eelmisel õhtul liuväljal toimunu palju kõneainet. Meile pakkus aga palju lõbu aknast vaadata kaunilt liuglevaid uisutajaid. Eriti tore oli aga siis, kui mängis muusika – see oli harv võimalus üldse muusikat kuulata, sest kodus ei olnud meil ei raadiot ega grammofoni.

 

Kodu raamatukogus.
Vaade koduakanasse.

Meie kodu raamatukogus koosnes esikust, vannitoast, san. sõlmest, kolmest toast, köögist ja teenijatoast. Teenijatoast viis uks Eesti Panga poolsesse kõrvaltrepikotta, niisiis oli korteris kakas väljapääsu. Raamatukoguhoone oli varustatud keskküttega. Katlamaja asus samuti Eesti Panga poolses osas. Keskküttekatelt köeti kivisöega (koksiga), mis toodi otse sadamast hobuveokil hoone pangapoolsele küljele ning laaditi akna kaudu otse keskkütteruumi. Keskkütet köeti kaks korda päevas: hommikul vara enne töö algust, siis tuli vaheaeg ja õhtune kütmine algas umbes kella 16 paiku. Kõiki majas olevaid radiaatoreid sai soovi korral avada ja sulgeda. Kui aur tungis radiaatoritesse, andsid viimased sellest märku isevärki plõksumisega. Et kütmine ei olnud pidev, toimus see ju ainult raamatukogu töötamise ajal, siis oli juhataja korter varustatud ühe ahju, pliidi ja vanniahjuga. Neid küttekoldeid köeti kasepuudega./—/ Ahi asus korteri kõige suuremas kolme aknaga magamistoas, mis külgnes tolleaegse ajalehesaaliga (hiljem asus seal käsikogu). Ahjul oli soemüür kitsasse ühe aknaga kirjutustuppa. Köögis asuv pliit soojendas soojamüüri kaudu kirjutustoa kõrval olevat söögituba, mis oli kahe aknaga ruum. Köögis oli üks aken, teenijatuba aga aknata.

20. aastatel elasid korteripuudusel asutuse majas paljud töötajad. Raamatukogumajas olid loodud kõik võimalused seal elamiseks. Näiteks olid keldris peale katlamaja ja paikade kütte hoidmiseks ka pesuköök koos rullikuuriga. /—/

Isa töökabinet asus just söögitoa all, nii et isa lõunale kutsumiseks piisas, kui ema koputas kannaga isale märguandeks vastu põrandat. Tavaliselt veetis pere kõik söögiajad koos./—/

Elades raamatukoguga ühes majas, nägin mõningaid raamatukogutöötajaid. Üsna sageli nägin juhataja abi Armide Kettmanni (hilisem Kettam). Ta oli võrdlemisi lühike, täidlusele kalduv blond eriliselt maheda häälega daam, kes kandis kuldraamidega prille ning liikus raamatukogus ringi väärika tõsidusega, kandes alati kaasas mustast nahast portfelli. Tema käis võrdlemisi sageli meil korteriski isalt nõu küsimas. Suvel olid nad isaga erinevatel aegadel puhkusel, isa puhkusel olles rändasid nende vahel kirjad. A. Kettam töötas raamatukogus alates 1918. aastast, minu isa tuli raamatukogusse tööle 1921. aasta jaanuaris. Vanemate omavahelistest jutuajamistest kuulsin, nagu oleks A. Kettam solvunud olnud, et teda ei edutatud kauaaegse töötajana raamatukogu juhataja kohale. Tema käitumine ei andnud sellest küll mingit märki. Ta oli alati korrektne ja tähelepanelik, kui ta oligi solvunud, siis oskas ta seda suurepäraselt varjata.

Siiski, 1944. või 1945. aastal rääkis tolleaegne direktori asetäitja Aleksander Siitam, et Berliinist olevat leitud kaebekiri minu isa tegevuse kohta Saksa okupatsiooni päevil. Selle jutu tõepärasuses tuleks siiski kahelda, kuigi võimalik see ju oleks.

Teiseks raamatukogutöötajaks, keda panin tähele raamatukogu koridorides ja treppidel liikumas, oli uksehoidja-käskjalg Albert Sirkel. Kui ta juhtus olema klaasist ülemise poolega tiibuste läheduses /—/, avas ta need ema ja minu ees laia käeliigutusega. Kütjat-majahoidjat, tolleaegse nimetusega kojameest Preikoch´i ma ei mäleta näinud olevat, küll aga kuulnud. Igal hommikul andsid radiaatoritest kostvad iselaadi plõksatused märku sellest, et radiaatorid hakkavad soojaks minema. Jõulude ajal kostsid meie magamistuppa jõululaulud, mida ta oma naisega laulis, sest tema korter asus just meie magamistoa all. Eriti hardalt lauldi seal kolmekuningapäeval, sest siis saadeti jõulud ära.

Meie perekonna üldine elukorraldus oli võrdlemisi perekeskne. Ametikorteris elamine võimaldas isal sujuvalt ühendada tööelu pereeluga. Meil ei tuntud kärarikkaid võõruspidusid, ka külas ei käidud eriti palju, läviti sugulaste ja lähemate tuttavatega. Ema armastas külastada kontserte, teatrietendusi, samuti kinos käia. Kui vanemad läksid koos õhtul teatrisse, kutsuti vanemate äraolekuajaks kedagi laste juurde. Loeti palju, isa tõi tuppa läbilugemiseks köitmisele minevad tähtsamad ajalehed: Päevaleht, Vaba Maa, esmaspäev: samuti loeti ilmunud uudiskirjandust. Isa luges mainituile lisaks ka raamatukogundusse puutuvat kirjandust peamiselt saksa ja vene keeles, eesti keeles oli tollal valik selles osas küllaltki napp. Sõnastiku abil luges ta ka taani, rootsi keeles ilmunud erialast kirjandust. Ema luges ilukirjandust eesti keele kõrval saksa, vene ja ka soome keeles, hiljem lisandus loetletutele veel ingliskeelne kirjandus.

/—/

1932. aasta sügisel pühitses Tallinna Keskraamatukogu oma tegevuse 25-aastast juubelit, mida tähistati piduliku aktusega III korrusel asuvas saalis. Aktust sisustasid kõned ja ilustasid klaveripalad ning ühe laulja esinemine. Et raamatukogul puudus klaver, viidi meie korterist pianiino üles saali. Klaveripalade esitajaks oli minu klaveriõpetaja Tatjana Seehusen, laulja nime ei mäleta. Aruande raamatukogu senisest tegevusest esitas Aleksander Sibul, teiste kõnelejate nimesid kahjuks ei mäleta. Olin uhke, et tohtisin koos vanematega sellel aktusel viibida, minu nelja-aastast õde peeti selleks veel liiga nooreks.

Järgmine peatükk 

This site is registered on wpml.org as a development site. Switch to a production site key to remove this banner.