III periood 1940 august-1945

Astraea Sibula mälestused



Okupatsiooni, sõja ja segaduste aeg

 

Seoses 1937. aasta sündmustega NSVL-s, mida ma suure huviga jälgisin ajakirjanduse vahendusel, oli mul olemas teatav ettekujutus idanaabri olukorrast. 1937. aasta kevadel oli isa koos H. Mugasto-Johaniga külastanud Leningradis ja Moskvas asuvaid raamatukogusid ja kaasa toonud ka seal väljaantud eestikeelseid raamatuid, mis kohvri avamisel täitsid toa ebameeldiva lõhnaga. Ka paber tundus olevat ebakvaliteetne. Kui siis isalt küsisin, missuguse üldmulje külastatud linnad olid talle jätnud, kostis ta mulle, et endisega võrreldes oli kõik palju luitunum. Jalutades siis mööda hästi korrashoitud Tatari tänavat, püüdsin seda tänavat sellisena ette kujutada. Kahjuks üllatas varsti tegelikkuseks saav tõelisus kaugelt minu ettekujutuse.

Senistele eelteadmistele lisas igapäevane elu ohtralt kogemusi juurde. Mulle isiklikult tundus kõige ängistavamana see tohutu vaimne surve totaalse režiimi näol, vale ja alatus.

Seni ilmunud ajalehed lõpetasid oma ilmumise üsna punarežiimi kehtima hakkamise algul. Ilmuma hakkas ajaleht Kommunist. Ajakirjanduse keel oli räige, väljend “verejanulised timukad” kuulus nende hulgast veel pehmemate kilda. Linna hooned olid nii seest kui väljastpoolt küllastunud igasugusest punasest propagandast. Isegi hooviväravatelt ja aiaplankudelt võis lugeda sõnumeid nagu “Au suurele Stalinile”.

Ka nn. vaikiva ajastu lõpul võis Eestis kohata isikukultuse esimesi võrseid (koguteos “Konstantin Päts”), kuid see, mida pidime nüüd nägema, ületas kaugelt meie senise kujutlusvõime.

Selle perioodi kohta on olemas mõned isast säilinud märkmed.

25. oktoobril 1940. aastal oli lubatud O/Ü Silikaat kivitehasele “Kvarts” anda töötajatele lugemiseks Punase nurga kaudu 150 raamatut. Selgituseks olgu öeldud, et Punane nurk ehk Punanurk pidi olema igas asutuses, mille kohustuslikeks atribuutideks olid Lenini, Stalini pildid, seinaleht pealdisega “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” ja muud punase sisuga loosungid ning kirjutised. Ülimalt soovitav oli Lenini, Stalini teoste olemasolu.

4. detsembril tegi isa ettepaneku Keskraamatukogule oma köitekoja saamiseks, millega kõrgemal seisvad organid nõustusid.

Eesti ajal oli Tallinnas väga palju köitekodasid, eriti 1920. aastail, sest raamatud tulid müügile pehmekaanelistena, nii et nõudlus niisuguste asutuste järele oli olemas. Tallinna Keskraamatukogu oli seni peamiselt kasutanud Ü. Ermi ja Kalmeti köitekodade teenuseid.

Kui nüüd eraettevõtted olid määratud natsionaliseerimisele, siis võisid tekkida raskused raamatute köitmisel. Köitmata raamat ei peaks laenutuses kuigi kaua vastu, seevastu aga köidetud raamat talub 80-100 laenutust.

Köitekoda mahutati endise ajalehesaali ruumidesse, ajalehesaal suleti, kuna selle järele puudus nüüd vajadus, sest välismaal ilmuvaid ajalehti ei tellitud, “suurel kodumaal “ ilmuvad ajalehed olid esialgu nooremale põlvkonnale keeleoskamatuse pärast kättesaamatud. Köitekojas alustas tööd Mardla- nimeline noormees.

1941. aasta tõi kaasa alltoa (nii nimetasime oma korteri esimesel korrusel asuvat tuba) kaotuse. Et vene asutusi ja vene sõjaväelaste perekonnaliikmeid ära mahutada, pidid suuremate korterite elanikud kas oma korterist loobuma või osa tube nendest ära andma, elamispind oli rangelt limiteeritud. Et elasime asutuse majas ametikorteris, siis meile võõraid isikuid korterisse ei pandud, alltuba läks lihtsalt raamatukogule tagasi. Osa mööblist toodi üles, osa jäeti alla. Viimaste hulgas oli (õnneks!) ka pianiino.

/—/

Koosseisude osas olid uued peremehed tõesti helded, nagu eelpooltoodud tsitaadis rõhutatud. Kuna raamatukogusse muretseti hulganisti “õiget” ideoloogiat sisaldavat kirjandust, siis pidi see ju hõlpsasti massidesse jõudma.

Repatrieerumine füüreri kutsel Saksamaale oli puudutanud Keskkogu töötajaist vaid Karoline Langebrauni, kes oli töötanud III korrusel laenukogus. Nüüd jõudis raamatukogusse terve rida uusi töötajaid. Eestikeelsete raamatute laenutuses hakkas töötama Anso-nimeline naistöötaja. Veera Savendi töötas arvatavasti Noortekogus, Marta Prii kantseleis. Ervin Vesmes töötas lühikest aega käskjalg-uksehoidjana, siis asus tööle eestikeelsete raamatute laenutusse ning tema asemele võeti käskjalaks Raul Tendal. Ei mäleta, kas Leida Uusoja suunati kuhugi harukogusse. Koristajaks-teenijaks tuli tugev Saaremaa tüdruk Asta Vesmes.

/—/

Vahepeal olid paljud tsiviilisikud evakueerunud NSV Liidu tagalasse. Keskraamatukogu töötajaist mäletan tagalasse sõitnud olevat Emilie Suurmaad, kes oli tuntud oma kommunistliku meelsuse poolest. Muide, kui raamatukogu pühitses oma 45-aastast juubelit, siis oli E. Suurmaa minu mälestuse järgi ainus, keda nimeliselt raamatukogu kauaaegsete töötajate hulgast mainiti ja intervjueeriti. Tartust sõitis tagalasse Helene Mugasto-Johani.

Augustiks oli olukord selline – kõik mittetöötavad kodanikud olid saadetud linna kaitsetöödest osa võtma. Minu ema oli oma tervisliku seisukorra tõttu kaitsetöödest vabastatud, minu 13-aastane õde aga selleks liiga noor. Nii pidi isa mulle leidma linnas mingi rakenduse vältimaks kaitsetöödele saatmist.

Isa otsustas mind saata Ristiku tänaval asuvasse III harukogusse praktikandina tööle. Harukogudest oli mul senini mingi teoreetiline ettekujutus olemas, ka olin õhtustel jalutuskäikudel isaga mõnda neist külastanud.

Harukogud olid tavaliselt majutatud ühte või kahte selleks kohandatud erakorterisse. Enamik harukogusid on sageli oma asukohta vahetanud, ainult III harukogu on jäänud paikseks. Harukogud olid avatud õhtupoolikuti, Eesti aja lõpus oli nende tööaeg argipäeviti 14.00 –19.30, laupäeval lõppes töö ½ tundi varem.

 

Praktikandina Ristiku tänava harukogus

III harukogus töötas juhatajana Maria Tamm, laenutajana Aime Nael, koristajana endise linnanõuniku Artur Kuusmanni abikaasa. Viimane elas raamatukoguga ühes majas, tundis hästi sealseid töötajaid ning vestles nendega elavalt enne laenutuse algust ja pärast laenutuse lõppu.

Esimeseks tööks sai mulle statistika tegemine. Tollal kasutati nii Keskraamatukogus kui ka harukogudes laenutuses Newarki ehk kahe kaardi süsteemi. Need kakas kaarti olid raamatukaart, mis asus raamaturiiulis oleku ajal raamatus olevas raamatutaskus. Teine kaart oli laenajakaart, mis oli raamatu laenaja valduses. Laenajakaarte oli kahte värvi, erinevad värvid ilu- ja teadusliku kirjanduse kasutamise jaoks. Kui raamat kogust välja anti, märgiti raamatukaardile laenaja number ja löödi laenuaja lõppu tähistava kuupäeva tempel. Raamatu kaardil olid andmed raamatu üldnimestikunumbri liigi ja järjekorranumbri kohta, samuti oli sinna märgitud raamatu autor ja teose pealkiri. Lugeja kaardile märgiti laenatava teose liiginumber ja tagasitoomise viimane kuupäev. Laenutajad olid varustatud tindipliiatsi külge kinnitatud kuupäevatempliga, nii et kogu “kirjatöö” võttis laenutuses üpriski vähe aega. Väljaantud raamatute kaardid pandi tagastamise kuupäevade järgi kasti, raamatukaartide järgi tehti statistikat kaardil asuva liiginumbri järgi. Tähtaja möödumisel saadeti lugejale meeldetuletus. Ei toonud lugeja esimese meeldetuletuse järel raamatut kogusse tagasi, saadeti veel teinegi, kategoorilisemas toonis kirjutatud meeldetuletus. Ei andnud tulemusi seegi, asuti sundnõudmisele raamatu kogusse tagastamiseks.

Statistika tegemisel juhendas mind M. Tamm. Ta oli väiksekasvuline juba pisut vanem daam, väga sõbralik ja abivalmis. Minuga tegeldes oli ta väga kannatlik, ma ei taibanud suure ärevuse tõttu kohe, mis ja kuidas mida teha ning ta pidi asju korduvalt seletama. Püüdsin küll kõigest jõust, sest ma ei tahtnud oma isale häbi teha.

Aime Nael oli noorem, väga liikuv, terve raamatukogu oli tal nö “käpas”, ta võis kinnisilmi leida riiulilt soovitud raamatu. Tundes hästi oma lugejaid, oskas ta neile vajadusel sobivat kirjandust soovitada. Oli päevateemalisi jutuajamisi tema ja lugejate vahel, nende vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond.

/—/

Töönädal oli siis, nagu aastaid hiljemgi, kuuepäevane, kuid ka puhkepäev oli mõeldud “suure kodumaa” kangelaslikuks kaitsmiseks. Ühel pühapäeval sõitis terve raamatukogurahvas bussiga kuhugi Harku kanti kaitsekraave kaevama. Ilm oli ilus, päike paistis. Kohapeal anti labidad kätte. Tööd tehti 50 minutit järjest, siis oli 10 minutit puhkust. On hästi meelde jäänud kauninäoline Linda Masing hõikamas tööpausi tähistavat sõna “salooga”, endal nägu naerul ja tuul sasimas kiharaid pearäti veere alt. Õhtu eel aga hakkas vihma sadama ning buss viis “kangelaslikud kodumaakaitsjad” linna tagasi.

Järgmisel päeval paigutas isa mind käsiraamatukogusse tööle, kuna Richard Valtna (Veltmann) polnud tööle ilmunud. Minu tööülesanded olid üsna lihtsad: tuli istuda ukse kõrval asuva laua taga ja lugejaid registreerida. Pidin jälgima, et lahkudes keegi raamatuid kogust välja ei viiks ning et saalis valitseks kord.

Inimesi käis keskmiselt, midagi erilist teha ei olnud. Seetõttu olin päris rõõmus, kui tööpäev lõppes. Töö haruraamatukogus tundus palju vaheldusrikkam olevat, sest olin hakanud ka tagasitoodud raamatuid riiulitele asetama ning riiulitelt soovitud raamatuid üles otsima, milles mind proua Nael alati sõbralikult juhendas. Ta ei olnud töö juures kunagi morn, kuigi tal oli mure oma reservohvitserina mobiliseeritud mehe pärast, kodus oli tal 1 ½-aastane pisipoeg Jüri.

Lugejad rääkisid temaga oma muredest ja hirmudest – lugejate ja raamatukogutöötajate vahel valitsesid usalduslikud suhted, paistis, et raamatukogus rahuldati vaimuvara saamise kõrval ka oma suhtlemisvajadust.

 

1940-ndad aastad

1940. aastal muutus olukord. Numbriliselt küll tõsteti raamatukogutöötajate palku, aga et vahepeal olid hinnad tõusnud, osa kaupu isegi defitsiitseks muutunud, oli töötajate ostujõud tublisti langenud. Avalikest raamatukogudest kõrvaldati kogu bolševikele vastuvõtmatu kirjandus. Tallinna Keskraamatukogus toimetati selline kirjandus keldrisse varjule. Asemele tuli panna “eesrindlikku” punast propagandat. Seni tegutsenud neljale haruraamatukogule lisaks avati veel viis uut harukogu, et seda propagandamaigulist kirjandust rahvale veelgi lähemale tuua. Isa ootas iga päev otsust enda vallandamise kohta.
14. juunil 1941 küüditati ka mõned Tallinna Keskraamatukogu töötajad. Hiljem viis mobilisatsioon Punaarmeesse raamatukogu meesperest pea täiesti lagedaks. Ülejäänud töötajad pidid osa võtma Tallinna kaitsetöödest. Nii käis isa koos teiste raamatukogu töötajatega pühapäeval Harkus kaitsekraavi kaevamas. Hiljem tuli käia sadamas puid laadimas. Samas lähedal oli ankrus sõjalaev Kirov. Saksa lennukid käisid pommitamas, kokkuaetud rahvas püüdis puuvirnade vahel varjuda.
28. augustil 1941. aastal vallutasid Saksa väed Tallinna, terve ööpäeva enne lõplikku vallutamist oli kestnud lakkamatu lahingumüra. Kulus mõni nädal, enne kui suudeti taastada elektrivalgustus. Pääsküla—Tallinna liinil oli elektriraudtee sedavõrd purustatud, et seda ei suudetud sõjaolukorras taastada ning käigus olid aururongid. Rongid sellel liinil liikusid umbes 2-tunniste intervallidega. Mõnikord liikusid sellel liinil kaubavagunid. Eraisikute liiklus laiarööpmelisel raudteel (välja arvatud linna lähiliinid) käis sõidulubade alusel, kitsarööpmelisel raudteel sõiduks sõiduluba ei olnud vaja.

Mõni päev pärast Tallinna langemist sakslaste kätte alustasid ametiasutused jälle tööd.

Läksin minagi tagasi III harukogusse. Aime Nael oli õnnelik, et ta abikaasaga oli osanud ennast peites mobilisatsioonist kõrvale hoida. Paljud raamatukogu kasutajad tundsid muret oma Venemaale mobilisatsiooniga viidud meeste saatuse pärast, oldi ju nüüd teispool rindejoont. Et sakslased liikusid kiiresti edasi, siis loodeti, et sõda lõpeb varsti ning mehed saavad koju.

Kui töölt koju tulin, oli juba pime. Nüüd oli kasu isa sõja puhkemise eel ostetud petrooleumist, sest elektrijaam veel voolu ei andnud

Oli kuulda, et oktoobris alustavad koolid tööd, nii tulin III harukogust töölt ära. Alltuba läks taas meie perekonna kasutusse. Raamatukogu koosseisud tõmmati kokku, Nõukogude võimu aastail avatud harukogud suleti. Samas tuli raamatukogusse tööle uusi inimesi mobiliseeritute, evakueerunute ja küüditatute asemel. Mõned lahkusid ise, saades mujalt parema koha. Nii sai kütjaks-majahoidjaks Johannes Peegel, II haruraamatukogus töötasid Leida Talvet, Aino Hansen. Keskraamatukogusse võõrkeelsete raamatute osakonda tuli tööle Roosi Malendi, Adele Alba, eestikeelses osakonnas hakkas töötama mobiliseeritud Jüri Räni asemel tema nooruke šarmantne abikaasa Senta Räni.

Talv 1941/42 oli sõja olukorrast tingituna tehtud piirangute tõttu väga raske üle elada nii raamatukogus töötavatel kui ka seal elavatel inimestel. Kõigile muudele hädadele tuli lisaks ka erakordselt pikk ja külm talv. Lumi tuli maha juba oktoobri keskel ja sulas alles aprillis. Kogu selle aja vaheldusid külmad ilmad pakaseliste päevadega. Külm kimbutas inimesi nii õues kui ka töökohal. Sakslased lubasid keskkütet kütta vaid kolm tundi päevas. Meil oli küll korteris ahi ja pliit, kuid ka sinna polnud midagi panna. Nii oli meil magamistoas vaid +6 – 8 C. Alltoas, kus ühtegi teist küttekollet peale radiaatorite polnud, langes temperatuur sageli +4 C.

/—/

On arusaadav, et külmades ruumides töötades ei piisanud raamatukogus pakutavast teest, mida seni oli joodud koos kodust võetud võileibadega. Nüüd ihkas hing midagi hoopis tahedamat. Raamatukogul õnnestus hankida, kas ametlikul või mitteametlikul teel, teatud hulk toiduaineid, millest siis I korrusel asuvas köögis L. Sirkel valmistas lõuna ja mida köögi kõrval asuvas ruumis söödi.

Reaalkoolipoolses külgtrepikojas üsna radiaatori juures asus laud, kus L. Teder (Zernask) registreeris uusi lugejaid. Ta oli blond, nägus naine ja tema kellukesena kõlavat naeru võis sageli kuulda trepikojas kõlamas. Sama trepikoja treppidest laskumisel keldrisse viis parempoolne uks katlamajja, vasakpoolne aga keldriossa, mis oli kujundatud varjendiks ja mille eestikeelse kirja kõrval ka saksakeelne Schutzraum. Kuid 1941./42. aasta talvel oli rinne jäänud peatuma Leningradi ja Moskva lähistele. Moskva alt löödi Saksa väed tagasi, aga Leningrad õnnestus neil ümber piirata, oli alanud Leningradi blokaad. Olukorrast rindel sõltus , et sellel talvel ei tulnud meil seda varjendit veel kasutada.

/—/

1941./42. aasta talvel paisati Saksa väed tunduvalt lääne poole tagasi. Suvel suudeti küll osa loovutatud maa-aladest tagasi võita, kuid mitte enamat. Siis algas taganemine kõigis rindelõikudes.

4. veebruaril 1943. aastal langes Stalingrad pärast pikaajalist piiramist venelaste kätte. Rinde lähenemisega sagenesid ka õhurünnakud Tallinnale. Kardeti kuuvalgeid öid, siis oli oodata “külalisi”. Rünnakud toimusid tavaliselt kas õhtuti, öösel, aga mõnikord ka varahommikul.

Õhuhäiret kuuldes tuli alla varjendisse minna. Varjend oli mõeldud majas viibivate raamatukogutöötajate, lugejate, majaelanike, aga ka tänavalt varjule tulnute mahutamiseks. Õhuhäire ajal pidi maja esiuks olema avatud. Raamatukogutöötajaid oli instrueeritud, kes mida pidi häireolukorras tegema. Pööningud olid liivaga kaetud, hang ja labidad käe-jala juures.

/—/

 

Tallinna pommitamine 9. märtsi ööl 1944

…seekord oli asi naljast kaugel. Taevasse ilmus helepunane kurjakuulutav “jõulupuu” – valgusrakett, mis saatanlikult helkides ümbrust pahaendeliselt valgustas. Kõvemad ja vähem kõvemad raksatused andsid aga märku intensiivselt alanud pommitusest. Nüüd oli selge, et töö jätkamine niisugustes tingimustes on võimatu – ülepeakaela põgenesime emaga alltoast. Mina jätsin isegi suure ähmiga klaverikaane sulgemata. II korruselt väljus mu õde, korralikult talvises riietuses, hoides süles rabelevat kassi. Isa oli kuski raamatukogu ruumides inimesi varjendisse juhatamas. Sattusime kolmekesi, ema, õde ja mina lähestikku istuma.

Nüüd polnud enam vahet, üks mürts ja ragin järgnes teisele. Nägin, et varjendi seinad võnkusid edasi-tagasi. Korraga käis eriti suur kärakas ja varjendi laest langes krohvi alla. Ikka kestis ülal see hirmus möll. Istusime kõik hirmust poolsurnutena.

Viimaks müra vaikis. Esialgu ei julgenud keegi varjendist lahkuda, kuid kui vaikus oli mõnda aega kestnud, läksid julgemad üles. Tagasi tuldi hirmsa sõnumiga – majja on langenud pomm, juhataja korter on puru. Nüüd läksid juba minu vanemad üles ja tulid alla teatega, et on vaja korterist tervemaid asju päästa, sest ümberringi lõõmab tuli.

Teisele korrusele viiv trepp oli kaetud klaasikildude ja muu prahiga. Katkisest aknast paistis tulekahju kuma. Korterist avanes masendav pilt: katus pea kohalt kadunud, akende eest läinud klaasid koos raamidega, siin-seal vaid tilpnemas üksikud säilinud pimenduskatteräbalad, põrandal meetrikõrgune prahikiht. Kõige õudsem oli aga akende taga möllav tulelõõm, ajuti lendas sädemeid korterissegi.

Hakati rebima akende eest veel säilinud pimenduskatte jäänuseid, et need tuld ei võtaks, siis otsiti üles tervemad asjad, et neid alla keldrisse viia.

Meie korteri “evakueerimisel” oli abiks ka raamatukogu teenija (koristaja) Asta Vesmes. Seda seni, kuni varjendisse ilmus keskmist kasvu kõhn mehike, kes kamandas: “Mis sa siin teed, endal sul kodu põleb!” Prl. Vesmes elas siis Kentmanni tänaval dr. Pedussaare juures kaasüürilisena. Kentmanni tänav kuulub ka nende tänavate hulka, mis kõvasti kannatada said.

Korteri tühjendamine jätkus. Mina ja õde tassisime asju korterist alla, asjade esialgse paigutamise eest hoolitsesid isa ja ema.

Mul olid jalas puukingad, seljas rannamantel kleidi peal – nii olin jooksnud rünnaku eest varjendisse. Esikus asunud riided ja jalanõud olid maetud paksu prahikihi alla, esikus asuva seinakapi ust blokeeris vägev rämpsukuhi.

Ebasobivast riietusest hoolimata õnnestus mul nagu raskust tundmata kaasa võtta üsna raskeid mööbliesemeid ning nendega peaaegu jooksusammul trepist alla minna, sealjuures kordagi komistamata trepil lasuval klaasi- ja prahilademetel.

Nii möödusid kiires tegutsemises mõned tunnid. Olles korteri puuvoodit osadeks lahti võtmas, hakkasid jällegi kostma pommiplahvatused. Esialgu harvemini, siis ikka tihedamini. Jätsin voodi sinnapaika, haarasin suure aktipildi kaenlasse ja jooksin alla varjendisse. Varjendi uksel seisid saksa ohvitserid, pead õlgade vahele tõmmatud. Varjendis oli rahvast omajagu: omasid, tuttavaid, päris võõraid.

1944. aasta algusest olid õhurünnakute kartuses varjendis ööbinud paljud raamatukogutöötajad kui ka nende tuttavad. Inimesed, kellel oli sugulasi-tuttavaid Nõmmel, läksid sageli sinna ööbima. 1944. aasta märtsirünnakus sai Nõmme suhteliselt vähe kannatada, kuigi ka seal leidus üksikuid tabamusi. 9. märtsi õhtul tavalistest ööbijatest kedagi varjendis veel kohal polnud – rünnak algas tavatult vara, umbes kell 18.30.

Vanemad olid keldris elamist-olemist veidi korraldanud, igatahes olid korterist toodud vedrumadratsid maha pandud. Ühele neist heitsin pommitamisest hoolimata puhkama ja sinna ma magama uinusin.

/—/

Meie korterist olid kõige enam kannatada saanud söögituba ja endine kirjutustuba. Magamistuba oli suhteliselt vähem kannatanud. Kui keegi aga oleks rünnaku ajal korteris viibinud, oleks ta vaevalt ellu jäänud. Isegi vannitoas, kus oli nii mõnigi kord rünnaku ajal kildude eest varju otsitud, oli seina sees suur auk.

Isa tõi kustki labidad ja algas riiete ja jalanõude päästmise aktsioon. Esikus riided ja jalanõud päästetud, asuti ka teistes tubades prahi läbivaatamisele, et leida selle alla mattunud esemeid. Kaevati, kaevati, kuni satuti ühele ümmargusele musta värvi esemele, mille üks osa oli prahi seest paljastunud. Isa lõpetas kaevamise, arvates et tegu on veel lõhkemata pommiga. Kõrval asuvas Kommertskooli hoones olid vene sõjaväelased vahetunud saksa sõjaväelastega. Kes erinevalt “punakotkastest” ei võtnud mingeid erilisi abinõusid tarvitusele oma julgeoleku tagamiseks. Nüüd saadeti käskjalg nende juurde palvega pomm kõrvaldada ja kahjutuks teha.

Sakslased lasksid ennast kaua oodata, kuid lõpuks tulid siiski. Nüüd selgus, et “pommiks” osutus Koorti vaas, mis oli selles möllus imekombel üsna vähe kannatada saanud.

Varjendit külastanud inimestelt saime teada ka eelmise öö purustustest linnas. Teated olid vähe lohutavad – tabamuse olid saanud ja põlenud Estonia teater ja kontserdisaal, Harju tänav oli puru, Niguliste kirik põles.

Linnas levisid kuuldused, nagu oleks eelmise öö rünnak olnud vaid sissejuhatuseks järgmisele, veelgi hirmsamale rünnakule. Seetõttu püüdsid paljud inimesed linnast välja pääseda kas kelkudega, hobuveokil sõites või jalgsi, nii kuidas kellelgi võimalik oli. See liikumine oli alanud juba pommitamise ööl, siis liikusid linnast välja kodu kaotanud inimesed oma päästetud vara riismetega. Samal ajal täheldati vastassuunalist liikumist linna suunas. Sinna mindi kerge saagi saamise lootuses. Siis külastas meid dr. Sibula juures talus elav poeg, ta oli hobusega linna sõitnud. Dr. Sibula Harju tänaval asunud korter, kus oli elanud tema noorem poeg oma naise ja pooleteist aastase pojaga, oli maha põlenud. Vend koos oma perekonnaga oli täielikult paljaks põlenud, kuid siiski vigastamata põgenema pääsenud. Isa küsis oma laste jaoks varjupaika talus, mida lubatigi, kuigi seal oli põgenikke kolmest perekonnast.

Mul olid talveriided käes ja läksime kahekesi õega omakorda olukorda kaema. Pilt oli masendav, niikaugele, kui silm küündis, mitte ühtegi tervet aknaruutu. Möödusime Jaani kirikust ja läksime Karja tänava poole. Laenupangamaja põles kui küünal, tuli oli jõudnud järjega just neljandale korrusele. Laenupangamaja kõrval asuv Konservatooriumihoone põles samuti. Estonia teater ja kontserdisaali hoone näisid Pärnu maantee poolt vaadatuna mingite mustade känkratena.

Meil elasid tuttavad Lennuki (nüüd Mardi) ja Kaasani (nüüd osa Liivalaia tänavast) tänaval, kuid sinna oli raske pääseda – kõikjal lõõmas elav tuli. Ei olnud lootustki sinna otse pääseda, sest majad põlesid mõlemal pool tänavat. Lõpuks õnnestus meil kuidagi Maakri tänava kaudu minna Lennuki tänavale, mille Sakala tänava poolne osa põles tugevasti.

Majake, kus elas meie tuttav, oli alles ja meie tuttavgi elus. Ta kurtis ainult, et öises segaduses oli talt üks kohver varastatud. Ka meie tuttav Kaasani tänavalt oli elus ja täie tervise juures. Tema korter asus majas, mille ümbruses olid põlenud paljad majad, see maja oli esimene põlenud majade kõrval, mis oli tulest puutumata jäänud. Seda tänu peremehele, kes oli ise väljas olnud, vett katusele loopinud ning majaelanikke päästetöödele organiseerinud.

Rünnaku kartuses läksime keldris kõik vara magama. Terve päeva jooksul polnud meist keegi söögiiva ega joogipoolist saanud.

Järgmisel päeval oli kuulda, et raudteeliiklus on osaliselt taastatud. Samuti oli kuulda, et linnas on avatud supiköögid kannatanuile, kellel puuduvad võimalused söögivalmistamiseks.

Isal oli kindel kavatsus saata mind ja õde dr. Sibula tallu Pääsküla lähistel, sest jutud uuest ja hirmsamast rünnakust ei tahtnud vaibuda. Ta otsis üles asjad, mida võiksime maal vajada. Võtsime ühes veel väikese lastekelgu ning läksime kolmekesi jaama poole, lootes teel mõnest supiköögist pisut süüa saada. Supiköögid olid paraku juba suletud. Pikalt tänavalt saime siiski suure mangumise peale ühest supiköögist pisut leiba.

Balti jaamas läks Pääsküla poole sõitev rong nii rahvast täis, et meid ähvardas mahajäämine. Kõike jõudu kokku võttes pressis isa meid kuidagi vagunisse.

Pääsküla jaamas väljusime rongist, panime asjad kelgule ja alustasime teekonda tallu. Kui linnas oli tulekahjude tõttu tekkinud kuumus lume sootuks sulatanud, siis maal oli veel täielik talveilm.

Talu oli põgenikke täis, peremees haigena voodis. Siiski leidis lahke perenaine meilegi nurgakese magamiseks.

Algul olime päeval linnas, süüa saime supiköögist. Hiljem jäin mina maale rohkem paikseks, õde aga, nähes et uusi rünnakuid polnud järgnenud, viibis enamiku ajast linnas. Talus elektrivalgust polnud, petrooleumiga tuli kokkuhoidlik olla, nii tuli pikad talvised õhtud aknast sissepaistva valgusega läbi ajada.

Koolitöö oli katkenud määramata ajaks, tegelikult oli Tallinnas 1943/44 õppeaasta praktiliselt lõppenud.

/—/

Ka raamatukogus ei toimunud laenutust. Olgugi, et pommist sai kahjustada peamiselt meie korter, oli maja katus kohati olematu, kohati kildudest kahjustatud. Aknaklaasid olid kõikjal purunenud, maja sodi ning prahti täis. Asuti maja korrastamisele selles ulatuses, mida oma jõududega oli võimalik teha.

Võeti vastu tagasitoodud raamatuid. Võis oletada, et paljud lugejate käes olnud raamatud on raamatukogule kaotsi läinud, kuna nad on lugeja muu varanduse hulgas lihtsalt ära põlenud. Laenutuse alustamiseks tuli maja selleks korda teha, aga raamatute osas oli vaja enne laenutuse algust teha inventuur.

/—/

Vahetevahel maalt linnas käies kuulsin, et aprillis oli III korruse suures saalis lõhkenud veetoru, vesi oli voolanud kosena treppidest alla. Oli läinud aega, enne kui vesi üle tänava kinni keerati. Siis hakati ämbritega vett ruumidest välja kandma. Sellest aktsioonist võtsid osa kõik majas viibinud isikud, minu ema-isa kaasa arvatud.

/—/

Suvel oli raamatukogu personal ja isa püüdnud raamatukoguruume nii kaugele viia, et saaks kogu lugejatele kasutamiseks avada. Osa töötajaid oli põgenenud läände kartusest bolševike ees. Nimeliselt mäletan vaid Mall Jürmat. Ta sattus lõpuks USA-sse ja töötas aastaid Ameerika Hääle eestikeelsetes saadetes.

Raamatukogus tehti inventuuri, suur hulk raamatuid tuli maha kanda, nad olid jäänud kas põgenike kätte, pommitamisel hävinud, evakueerimisel maale kaasa viidud. Enne segaduste algust 1940. aasta aprillis oli Tallinna Keskraamatukogu kogufond 137 280 köidet, neist keskkogus 104 569, harukogudes aga kokku 32 791 köidet.

Uue võimu korraldusel tuli muidugi neile vastuvõtmatu kirjandus laenutusest kõrvaldada ja keldrist välja tuua sakslaste korraldusel kõrvaldatud kirjandus. Leidus aga ka neid teoseid, mis ei leidnud armu kummagi valitsuse silmis. “Kõrgemalt poolt” tulid sellekohased käskkirjad, mis olid rangelt salajased. Selleks “kõrgemaks pooleks” osutus Kultuurhariduslike Asutuste Komitee, kellele viimane allus, ei mäleta.

Isa kaalus Tartusse kolimist, ta nägi ette, et varem või hiljem ta vabastatakse oma töökohalt. Tartus oleks tal olnud sobiv töökoht, ainult elamispinda oli seal võimatu leida, sest Tartu oli sõjategevuse läbi saanud rängalt kannatada. Nii tuli kuidagi raamatukoguruumides elamisega leppida ja loota, et kõige halvemat ei juhtuks.

/—/

Raamatukogu töötajatest oli võrdlemisi hilja asunud maalt põgenema Kaja Luud oma vanematega. Enne äraminekut andsid nad oma korteri võtme isa kätte. Juhul, kui neil õnnestuks Rootsi sõita, võiks isa oma perega nende korterit kasutada. Juhuks, kui nad ei saa ära sõita ja peavad tagasi tulema, paluti isal nende korteris ööbida, et sinna sisse ei murtaks. Nii olidki minu vanemad koos õega mitu ööd nende korteris ööbinud. Küll oli ukse taga klopitud ja kolistatud, kuid korterit hõivata ei saadud, “elanikud” olid sees.

Sellel perekonnal ei õnnestunudki läände põgeneda, nad tulid koju tagasi ja Kaja Luud asus taas raamatukogus tööle. Mul tuli pärast maalt linna tulekut ennast linna sisse registreerida. Et Luudade korteris oli elamispinna ülejääk, paluti mul ennast nende korterisse registreerida, mida ma tegingi. Hiljem, kui perepoeg Punaarmeest demobiliseeriti, siis seda sissekirjutust enam ei vajatud.

/—/

Keskraamatukogu hoone oli saadud personali ühiste jõupingutustega niipalju korrastada, et võidi 1944. aasta novembri lõpupäevil alustada laenutusega.

Tallinna Keskraamatukogule, mis oli Eestis seni olnud keskne avalik raamatukogu, mida laialt tunti ja elavalt kasutati, oli tulevikus ette nähtud hoopis tagasihoidlikum roll – ta muutus üheks Nõukogudemaal tegutsevatest rahvaraamatukogudest neile ettenähtud koosseisu, palgafondi ja kirjandusliikidega. See muutumine ei toimunud muidugi mitte üleöö, vaid pikaajaliselt, kuid algust tehti sellega juba 1944. aastal sõjaolukorras. Nii oli ette nähtud, et raamatukogu pidi loobuma oma arhiivraamatukogust, muusikalisest raamatukogust, samuti tuli ära anda keldrites asuv keelatud kirjandus. Senisel keelatud kirjandusele oli sinna hoiule antud mõnede läände põgenenute raamatukogud, mis põgenejad andsid hoiule lootuses varsti kodumaale tagasi pöörduda. Nõukogude ajal veeti keldrisse veel põgenike kortereist leitud raamatuid.

Riigiraamatukogu, mis tegutses Eesti Vabariigis peamiselt riigiametnikele vajalike seadusi ja teatmeteoseid sisaldava koguna asukohaga Toompeal, muutus nüüd Riiklikuks Avalikuks Raamatukoguks. Teda loeti teadusraamatukogude hulka, seal olid ette nähtud eraldi osakondadena muusikaosakond, arhiivkogu, aga ka spetsfond. Töötajate palgad teadusraamatukogudes olid rahvaraamatukogu omadest kõrgemad. Riikliku Avaliku Raamatukogu direktoriks oli aastail 1944-1953 NSV Liidu tagalast naasnud Helene Johani.

/—/

Tallinna Keskraamatukogu koosseise suurendati, seetõttu tuli raamatukogusse arvukalt uusi töötajaid. Nende hulgas, kes olid intelligentsed, töötahtelised, oma tööle andunud, sattus – õigemini öeldes – suunati raamatukogu personali hulka ka niisuguseid, kelle ülesandeks oli raamatukogus olla “silmad ja kõrvad”. Tagalast tuli taas tööle Emile Suurmaa.

/—/

Asedirektoritest isa tööloleku ajal olid ametis pärast A. Kettami töölt vabastamist Aleksander Siitam, Viktorova (eesnime kahjuks ei mäleta) ja Harry Loit. Asedirektorite asupaik oli direktori kabinetis, nad kasutasid ühte lauda, teine teisel pool lauda istudes. Peab ütlema, et A. Siitam kasutas oma alalist asukohta direktori kabinetis võrdlemisi harva, noore ja energilise mehena oli ta alati ruumides askeldav, joostes treppidest üles-alla teinekord mitut astet korraga võttes. Harry Loidi kohta peab märkima, et tema suitsetas kabinetis olles vahetpidamata.

Venemaa eestlastena tulid raamatukogusse tööle Karlova, kes hakkas tööle käsikogus ja (Niina?) Suvorova, kelle hooleks jäi rändfond. Suvorova kohta ütles mu isa, et ta ei oska korralikult ei vene ega eesti keelt. Viimast kõneles ta vaevumärgatava aktsendiga. Olga Nuut, kes tuli raamatukogusse tööle, oli intelligentne, heatahtlik, kuid kommunistlike vaadetega. Esmaseks töökohaks oli tal võõrkeelsete raamatute osakond, mille lugejaskond oli venekeelsete lugejate juurdetulekuga tublisti suurenenud. Võõrkeelsete raamatute osakonnas töötasid veel Aarelaid, Segerkranz, Malendi (tema küll juba saksa okupatsiooni päevilt alates). Kord juhtusin jälgima ja võrdlema pr. Aarelaiu ja Segerkranzi tööd lugejate teenindamisel. Viimane oli äärmiselt vilkate liigutustega, seevastu esimene paistis silma oma äärmiselt mõõdetud, isegi aeglase tegumoe poolest. Kõige imelikum oli aga see, et järjekord vähenes pr. Aarelaiu juures hoopis kiiremini kui pr. Segerkranzi juures. Hiljem tulid sinna osakonda tööle Zoja Sverdlova ja Olga Sokolova.

Vanemate vahelises kõneluses mainiti ka Ene Liivandit, kes oli üksik väga edasipüüdlik naine. Ta oli õppinud koos minu emaga Õhtukolledžis, lõpetanud eesti ajal Tallinna Õpetajate Seminari ning asus kaugõppe teel omandama kõrgharidust N. Krupskaja nimelises Instituudis Leningradis.

Hans Jürmanist oli juttu kui Pirita apteekri pojast. Mäletatavasti oli tal esimene töökoht Pirital asuvas harukogus. 40. aastate lõpupoole tulid tööle veel Edith Kukk ja Helju Fulkan. Esimene nendest töötas aastaid Noortekogus, teine arvatavasti kas Pirital või Meriväljal harukogus. Mõnda aega oli ametis ka Edmond Russov, kelle ema oli praeguse tuntud tšellisti David-Henry Varema vanavanaema. Nii palju on meelde jäänud “taasvabastatud” ENSV ajal tööle tulnud uutest töötajatest.

Personali valikul ja eriti vabastamisel direktoril sõnaõigust eriti polnud, aga vabastamisel tuli näidata, et see toimub direktori enda initsiatiivil.

Et mu isa polnud kommunistliku partei liige ega polnud tal ka kavatsust sinna astuda, oli tema positsioon küllaltki kõikuv, pidevalt otsiti ettekäändeid tema töölt vabastamiseks.

/—/

Informatsioonivaeguse tõttu levisid kuulujutud, üks fantastilisem kui teine. Rahvas ootas ja lootis – seetõttu püüti, kus võimalik, uute korralduste ja otsuste täitmisega viivitada. Öeldu kehtib ka minu isa kohta, kelle suhted endiste töötajatega olid soojad ja usalduslikud.

Järgmine peatükk 

This site is registered on wpml.org as a development site.