„Viis küsimust…“ Anette-Johanna Kadakas

Alati on rõõm, kui vahepeal teisi teid tallanud ja kogemusi omandanud töötajad tulevad meie raamatukokku tagasi. Anette-Johanna on meil varem töötanud nii raamatukoguhoidja kui ka haruraamatukogu juhatajana. Sellest sügisest võttis ta vastu uue väljakutse – juhtida Kännukuke raamatukogu tööd.

Mis on sinu lemmikraamat?

Sellele küsimusele mul lühikest vastust ei ole! Erinevatel eluperioodidel kõnetavad erinevad asjad ja nii on ka palju eriilmelisi lemmikuid. Laias laastus tõmbavad mind kaks asja – tugeva atmosfääriga teosed või raamatud, kus on hästi ridadesse püütud inimeseks olemise ilu ja valu. Viimane koorub minu jaoks hästi lahti näiteks Taylor Jenkins Reid’i raamatutes, Eia Uusi reisiraamatus “Kirjad Buenos Airesest”, Catherine Ryan Hyde’i noorteromaanis “Püsi elus!”.
Enamasti ajangi raamatutes taga mingisugust tunnet – näiteks suvel või suveootuses otsin ilusaid kirjeldusi lopsakast loodusest, palavast ilmast ja suvisest kergusest. Seda kõike olen palju kohanud luuleraamatutes ja muudes lühivormides – üks lemmikuid on näiteks prantslase Philippe Delerm’i “Väikesed naudingud”.
Uutest ja vanadest klassikutest on südamelähedased veel “Jane Eyre”, “Tappa laulurästast”, “Rebecca” ja loomulikult ka Harry Potteri sari.

Mis sulle su töö juures kõige rohkem meeldib?

Neid asju on väga palju. Kõige enam vast meeldibki töö vaheldusrikkus. Olen üks parajalt püsimatu olend ja liiga monotoonsest tööst tüdiksin üsna kiiresti ära – raamatukogus on aga iga tööpäev erinev, sest teeme siin lihtsalt nii palju erinevaid asju.
Meeldib ka see, kui suur vabadus on ennast ja oma ideid teostada. Iga hobi ja huvi saab rakendada huviringiks – nii olen saanud oma töötunde veeta näiteks laste ja noortega vaimsest tervisest või Harry Potterist rääkides, meisterdades või lauamänge mängides.
Meeldib ka see, et rohkete koolituste näol on väga head võimalused pidevaks enesetäienduseks.
Lisaks annab see tohutult tööindu juurde, kui töötad millegagi, mis sinu enda väärtustega ühtib. Raamatukogu tähendab minu jaoks kultuuri ja info kättesaadavust kõigile, elukestvat õpet ning ka rohelist mõtlemist – need on kõik minu jaoks väga olulised märksõnad.

Mida toredat on sul raamatukogus juhtunud?

Kõige toredamad seigad on ikka seotud inimestega, kes raamatukogu külastavad. Alati teevad tuju heaks lapsed oma siiruse ja aususega. Eriti vahva on, kui satun jutustama mõne eriti terase ja suure lugemusega lapsega, kelle sõnavara vahel minu omalegi silmad ette teeb – sellised “väikesed täiskasvanud”.
Näiteks kui alustasin Pirita raamatukogus juhatajana tööd, võttis üks algklassi poiss vaevaks, et ikka korralikult sotti saada, kes see uus töötaja selline on ja millised kavatsused mul tema koduraamatukogus on. Kui sellest järgmine päev kolleegile rääkisin, sain teada, et sama poiss oli ka temalt murelikult uurinud, ega uus juhataja liiga karm ole. Enda arust ei olnud, aga hea, et igaks juhuks ka väljastpoolt keegi sellel silma peal hoidis!
Lisaks lastele teeb muidugi alati ka südame soojaks see tänutunne, millega inimesed vastavad, kui oled neid millegagi aidanud.

Mida meeldib sulle vabal ajal teha?

Raamatukogutöötajale ootuspäraselt meeldib muidugi väga raamatuid lugeda. Üldiselt aga püüan hoida tasakaalus raamatute või nutimaailma kaudu kuskile (ka väga vajalikku ja toredat) põgenemist ja enda elus päriselt kohal olemist. Pean väga tähtsaks liikumist ja võimalikult palju värskes õhus aja veetmist. Võib vast öelda, et nii nagu raamatutest, kipun ka igapäevaelus püüdma neid pisikesi hetki ja tundeid, mis ellu rõõmu toovad. Soe tuuleiil rattaga sõites nägu paitamas, vabadusetunne meres ujudes – sellised “päris elu dopamiini laengud”. Olen juba pikemat aega tajunud, et minu meditatsioon on jalutamine – meeldib vahel lihtsalt ära “eksida” kohtadesse, kus pole varem käinud ja lihtsalt kulgeda, ammutada ümbritsevat endasse, märgata toredaid asju.
Kindlasti on mu elus väga tähtsal kohal ka lähedased inimesed ja nii kulubki väga suur osa vabast ajast sõpradega aega veetes.

Mis raamatut sa hetkel loed?

Viimasel ajal kipub mul korraga pooleli olema kaks raamatut – üks ilukirjanduslik teos ning teine enesearenguks – tavaliselt midagi psühholoogia valdkonnast.
Hetkel käsil psühholoog Julie Smith’i raamat “Miks keegi mulle seda varem ei ole öelnud?”. Autor on sinna kirja pannud levinumad teadmised ja tööriistad, mida ta igapäevases teraapiatöös oma klientidele õpetab.
Hiljuti alustasin suvemeeleolu pikendamiseks ka Ray Bradbury romaani “Võilillevein”.

31.08.2023